Märkamine, maitse ja prioriteedid

Märkamine, maitse ja prioriteedid

The Washington Post avaldas juba kaks aastat tagasi selle põneva ja mõtlema paneva loo, mille avastasin alles eile, kui tuttav selle mulle e-posti läkitas. Lugu on liigutav ja kirjeldab väga hästi meie kõigi kahetsusväärset võimet unustada enda ümber kõike seda, mis on hea.

Selle looga soovin kõigile ka mõnusat jõulueelset aega!

Loo moraal on minu arust väga hea. Pani mõtlema, kui silmakirjalikud me vahel võime olla, kui avaldame oma arvamust hea ja halva üle, või hindame oma maitse kvaliteeti. Miks tundub hea ja kvaliteetne olevat asi ainult õiges kontekstist/pakendis või kõrge hinnaga jne. Me tihtipeale hindame nime ja kaubamärki, sest arvame, et see on turvaline ja kvaliteetne ja keegi on seda meile soovitanud.

Ja kui me märki ei näe, siis me ei oska või ei julge oma arvamust avaldada, kas tegemist on hea või halva asjaga, kuigi see toode võib olla meile käega katsutav. Mõelda vaid, kuidas märgisüsteem meie psühholoogiat nii tugevasti mõjutab ning me ei usalda tihtipeale oma instinkte, ei julge endaks jääda.

Siin on lühike kokkuvõte pikemast loost. Kui soovid täispikka lugu koos intervjuuga lugeda, siis klikka siia. Ja ülemine video näitab siis seda lugu, nii nagu see sellel talvisel hommikul toimus.

Washington D.C. metroojaama tuleb külmal jaanuari hommikul üks täiesti tavaline mees, väike kohver käes, jalutab seina äärde, täpselt prügikasti kõrvale. Tal on seljas täiesti tavaline t-särk, peas on Washington Nationalsi pesapallimeeskonna nokamüts. Võtab oma kohvrist viiuli ning alustab mängimist. Ta mängib viiulil Bachi kuut lugu ca 1 tund. Selle aja jooksul läbib seda jaama üle tuhande inimese, enamus neist läheb tööle. Muusika on imeilus ja samas täiesti tavaline. Kas inimesed jäävad seisma, et seda kasvõi viis minutit kuulata, või liiguvad edasi, sest neil on omad tegemised – tõenäoliselt on tegemist mõne muusikatudengiga, kes lavakartusest üle üritab saada… 3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.

4 min hiljem:
Viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.

6 min hiljem:
Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab edasiminekut.

10 min hiljem:
3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.

45 min:
muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega.

Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

1 tund:
Ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit. Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit. See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli organiseeritud Washington Post’i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist “Märkamine, maitse ja prioriteedid”.

Kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal?

Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis? Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine: Kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud… kui palju teisi asju meil märkamata jääb?

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *